24. märtsil tuli meile salvestustehnikaga külla onu Juhan Eesti Ringhäälingumuuseumist.
Saime teada, et kuuldemängu tegemine on päris keeruline. Raske on paigal püsida nii, et
* ei süga, kui sügeleb,
* ei haiguta, kui haigutus peale tuleb,
* ei krõbista lukuga, kui palav hakkab,
* ei sosista sõbrale: "Sina pead nüüd ütlema..."
Üks laps oli rolli sisseelamiseks haldjakleidi selga pannud. Lumelauapoisid võtsid end paariks tunniks laagrist vabaks. Üks tüdruk käis eelmisel päeval hambaarsti juures diktsiooni parandamas... ;)
Õpetajaid poleks ürituse juurde vaja olnudki (peale nende, kes filmisid või pilte tegid). Tekst oli peas ja järjekord selge. Ainult mõned uued asjad tuli meelde jätta:
*et kui rääkimise ajal mikrofoni poole kummarduda, läheb hääl imelikuks,
*et koos öeldavate tekstide ajal peab vaiksemalt kõnelema,
*et kui jalaga vastu mikrofonistatiivi minna, jääb lindile kole mütsatus.
Kõige keerulisem oli loo lõppu aastaarvu ütlemine. Ükski sajand ei jäänud vist pakkumata, sekka mõni hoopis uskumatuna kõlav. :D
Natuke kannatust ja siis saame päris oma kuuldemänguga plaadi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar